Täna viimane päev troopilise tsükloni meelevallas. Töö on juba peatunud ligi nädala, kuna kemikaale ei saa pritsida. Vaja on igat põldu kaks korda pritsida, et ma saaks alustada sügavkobestusega (deep rip) ja Sten saaks alustada külviga. Mul on umbes 120 hektarit jäänud, et saaks vaikselt kodu poole tulema hakata. Olen juba pikemalt vaadanud teiste pilte Eesti kevadest ja tunnen, kuidas ikka üldse ei taha enam siinmail traktoris rohkem aega veeta. Nagu oleks kehaga siin, kuid vaim on kusagil mujal.

Mind ikka veenatakse siin reisima, kuid ma ise ei tunne üldse, et ma tahaks siin ringi sõita. Meelis on ka hetkel juba ühe jalaga lennukil ja varsti juba teise jalaga meite kodumaal.

Mõned nädalad tagasi hommikul ärgates maja ägises tuule käes, tuba oli külm ning teki alt ei tahtnud välja tulla. Terve päev oli tuul väga vali ning Esperance poole sõites põldudelt kergitas liiva üles ning \”vine\” oli üleval. Farmer, kes on meil naabriks ütles, et pole sellist tuult umbes kuusteist aastat näinud. Ookeani ääres olevad farmide külv läks nagka, kuna liiv kandus põldudele ning tekitas seitsme kuni kümne sentimeetrise kihi, mille alt seeme ei idane. Tuhandeid hektareid uuesti külvamist…